Viimast Eurovisiooni lauluvõistluse telesõud vaadates jäi kummitama mõte, et midagi on sellel pildil valesti. Algne idee, läbi laulude demonstreerida riikide ühtsust ja sõprust, kandus aasate jooksul järk-järgult sallivuse ehk idee „meie seas on erinevaid inimesi ja me ei tõrju neid“ kinnistamiseks.

Tänaseks on pendel liikunud sellest veel edasi jõudes teise äärde. Oleme jõudnud olukorda, kus riigid ei söanda enam ennast esindama saata lihtsalt vokaalselt ja meloodiliselt ilusaid laule, kui need või nende esitajad ei kanna endas sotsiaalse alatooniga sõnumeid. Minu jaoks on Eurovisioonil nähtu märk segadusest ja kasvavast ebakindlusest Euroopas. See viib paratamatult mõtted maailmas ja Euroopas toimuva peale laiemalt.

Selle aasta jaanuaris 12 Euroopa Liidu liikmesriigis (Austria, Prantsusmaa, Saksamaa, Kreeka, Ungari, Itaalia, Holland, Poola, Portugal, Rumeenia, Hispaania, Rootsi) läbi viidud uuringust (YouGov and Datapraxis) selgub, et küsimusele peale „Millised järgmistest küsimustest on viimase kümne aasta jooksul kõige rohkem muutnud seda, kuidas te oma tulevikku vaatate?“ vastas konkurentsitult enam inimesi (21%), et selleks on ülemailmne majanduslik ebastabiilsus. Sellele järgnes koroonaviirus (19%) ja alles seejärel 16% nii kliimamuutused kui ka sõda Ukrainas. Tervelt 61% vastanutest arvab, et Euroopa Liit on tervikuna teinud halba tööd ülemaailmse majandusliku ebastabiilsusega hakkamasaamisel. Küsimusele, kas sa eelistad vähendada CO2 heitmeid või energiaarveid, eelistas 41% vähendada elektriarveid, 25% vähendada heitmeid, 18% polnud vahet ja 15% ei eelistanud kumbagi. Millest need uuringutulemused meile räägivad?

Inimesed on mõistnud, et rikkuse ja heaolu kasvuks on vaja fokusseerida pilk majanduskeskkonna edendamisele, mis innustaks ettevõtteid tegutsema ja investeerima. Lühidalt öeldes tegevustele, milleks Euroopa Liit enam kui seitsekümmend aastat tagasi loodi. Raha vajavad ambitsioonikad eesmärgid rohemajanduses ja Ukraina abistamisel ning ka Euroopa suuremahulise kaitsetööstuse käivitamisel. Nii ennast kui ka teisi saame aidata, kui meil on selleks ressursse. Majanduses on asjad korras üksnes siis, kui sissetulekud on korras. Pelgalt uute maksude kehtestamise ja kärpimisega me sissetulekuid pikas perspektiivis ei kasvata. Niisiis tuleb pilk fokusseerida majandusküsimustele. Toon välja kolm murekohta, mis Euroopa Liidu otsuste ja tegevuste tõttu kogu Euroopa  konkurentsivõimet siiani negatiivselt on mõjutanud ja paraku see jätkub.

Esiteks, rutakad, läbimõtlemata, kohati isegi utopistlikud otsused energiamajanduses. Otsus sulgeda söe- ja tuumajaamad, mõtlemata sellele, et alternatiivseid energiaallikaid veel pole, viisid Euroopa sõltuvusse Vene gaasist. Seejärel tõstsid nii energiaallikate nappus kui ka geopoliitilised muudatused energiahinnad kõrgustesse, mis ei pannud keerulisse olukorda üksnes majapidamisi, vaid ka Euroopa tööstuse konkurentsivõimet tervikuna.

Tõsi, enamus riikidest küll otsisid ja leidsid viise, kuidas energiahinna kallinemist seejärel oma ettevõtetele kompenseerida. Meie seda paraku ei teinud, eirates turumajanduse reegleid ja  uskudes, et ühes pajas saab keeta erineva paksusega suppi. Nagu selgus, ei saa. Kuna meie tööstusettevõtete konkurentsivõime sai selle tegevusetuse tulemusena tugeva löögi, siis näeme kolmandat aastat kestvat majanduslangust ja stagnatsiooni.

Teiseks tõstis Euroopa Keskpank järsult intresse, ajades üles euribori ning ravides kõrget inflatsioonitempot vahenditega, mis meditsiinikeeles tähendanuks peavalu puhul südamemassaaži tegemist. Kuna inflatsiooni põhjusteks olid eelkõige elektrihinna kallinemine ja nii koroonapandeemia kui ka hiljem geopoliitilise olukorra tõttu tekkinud tarneahelate muutustest tingitud toormehindade tõus, mitte majandusbuum, siis polnud mida jahutada. Seetõttu ei järgnenud sellele otsusele kaupade ja teenuste hindade olulist langust. Pigem kallinesid need veelgi, sest ka intressitõus tuli just tarbijal kinni maksta. Inimeste toimetulek halvenes ja sama raha eest sai vähem endale lubada. Muud midagi.

Majandus on iseenesest kohanduv protsess. Energiahindade kallinemisele järgnes aga kiire intresside tõus andmata aega ettevõtetel hinge tõmmata ja selle kõigega kohaneda. Kuna nii energeetikas kui ka panganduses toimuv oli poliitiliste otsuste tagajärg, siis võib vaid küsida: „Kes tegi? Ise tegi?“ Midagi pole juhtunud iseenesest.

Kolmandaks produtseerivad erinevad Euroopa Liidu institutsioonid ja parlament aina juurde uusi regulatsioone ning direktiive, mis kuidagi ei aita tõsta EL usaldusväärsust majandusküsimustega hakkamasaamisel.

Üheks viimastest absurdsetest direktiividest, mis Brüsselis vastu võeti ja mille mõju on liikmesriikidele tohutu, tõotab olla energiatõhususe direktiivi. Selle kohaselt peab aastaks 2050 olema soojustatud nii kõigi liikmesriikide elamufond kui ka mitteeluhooned. Eestis on hetkel ca 14 000 renoveerimist vajavat kortermaja, 100 000 eramut ja 27 000 mitteeluhoonet, mis soojustamist vajaksid. Ainuüksi korterelamute puhul tuleks järgmise 26 aasta jooksul iga päev (!) valmis saada kaks täisrenoveeritud maja, et eesmärki täita. Kuna need eesmärgid puudutavad kõiki liikmesriike, siis tekib paratamatult küsimus, kust tulevad nii rahalised vahendid, inimressurss ja materjalid, et see ilus unistus ellu viia?

Ärme unusta, et vahepeal tuleb aidata veel ka Ukraina üles ehitada ja miks me arvame, et ehitajad eelistavad oma turgu? Lühidalt öeldes, on siililegi selge, et püstitatud eesmärk ei ole teostatav. Isegi, kui raha selleks kasvaks puu otsas, siis inimressurssi ja materjale teostamiseks ikka ei jätku. Milleks selliseid eesmärke üldse püstitada, mille puhul on ette teada, et ei ole realiseeriavad? Selline käitumine ainult õõnestab Euroopa Liidu tõsiseltvõetavust ja võib tekitada inimestes kasvavat võõristust ja vastumeelsust. Loomulikult tuleb vanu hooneid järk-järgult kaasajastada, kuid las ikka iga liikmesriik, rääkimata inimesest, valib selleks ise oma tempo ja viisi.

Füüsikaseadust, et igale jõule on olemas vastu jõud, ei ole tark ignoreerida. Jätkates käskude ja keeldude najal püsivate poliitikate jõulist kehtestamist Euroopas, väheneb inimeste silmis usk Euroopa Liitu kui tugevasse, ühisesse majandusliitu, mis aitab kaasa liikmesriikide jõukuse ja heaolu kasvule. Tänane, sageli loosunglik ja inimeste huvidega mitte arvestav tegevus on paraku hea pinnas Euroopa vastase skeptitsismi kasvule ja paremäärmuslaste esile kerkimisele. Kas seda tahamegi?

Kokkuvõttes, tulles tagasi Eurovisiooni juurde, siis kohe kindlasti ma toetan erinevusi ja sallivuse edendamist ühiskonnas, kuid ometi kutsun ülesse Eurovisiooni korraldajaid ja kõiki osalejaid meelde tuletama eesmärke, miks selline võistlus omal ajal loodi ja sellele eesmärgile edaspidi keskendudes kindlaks jääma. Täpselt samamoodi on viimane aeg fokuseerida Euroopa Liidu pilk aina enam uute käskude ja keeldude poliitikate juurutamise asemel iga liikmesriigi konkurentsivõime edendamisse. Eestist valitavate saadikute ülesanne on rääkida Euroopas Eestist, sakslastel Saksamaast, rootslastel Rootsist jne. Rääkida, kuulata ja otsida koos lahendusi, kuidas iga liikmesriigi jõukus saaks kasvada ja sellega koos võimekus panustada ühiselt nii Euroopa julgeolekusse kui ka võitlusesse kliimamuutustega.